engin çeberi unustatav surm

 

üks mees on surnud
ma ei tundnud teda
ta on lihtsalt veel üks nägu hommikuses lehes jõllitasin teda sekundi
ja me jagasime temaga seda sekundit
üks mask vaatab teist
et ta nimes oli trükiviga,
sain hiljem aru. millal
sai elust võõrsõna?

 

üks mees on surnud
ma isegi ei mõelnud ta peale olgu see mu kuritegu
ja minu osa üldisest patuballist

 

olgu see nii
üks mees on surnud
keerake vägivald üles nagu kell
see tseremoniaalne eimiski, lohutuse siirup see unustusepilv
las see vale juhib mu elu nagu marionetti las mu süda pumpab seda valet
las see voolab mu soontes
üks mees on surnud
las ma varjan surmalehka sügisõhuga
las ma kõnnin valede maal
ja las ma haaran teid oma süüsse.

 

me ei saanud kunagi teada, kes engin çeber oli

ta sündis, kasvas üles ja tema surma

üksikasjadest räägib mu hommikune leht:

politsei peksis ta läbi tänaval,

politseijaoskonnas İstinyes,

metrise vanglakongis,
enne seda kui ta haiglas teadvuse kaotas. ta oli täiesti üksi.

 

ma olen kindel, et ta ei kartnud surma,
vaid seda, et temast ei saada aru
just see sulges revolutsiooni unetud ööd tema silmis tema seiklus ajaloos
jäi poolikuks
see üksindus pole tema, vaid meie oma
ta südamesoov pole tema, vaid meie oma

 

kui ma võiksin vaid kuulda tema südame viimast lööki
puudutada viimast asja, mida ta nägi, teada, mida ta viimasena ütles

või millal ta viimati naeris – kui ma ainult seda teaksin
su sõbrad ütlevad, et sulle meeldis naerda, et sa ei võtnud kunagi

mütsi peast, aga vanglafotol on su pea paljas
ma mõtisklen su üle. tahaksin sind tunda. näiteks,
mida sa viimasena mõtlesid? kas mõtlesid oma mineviku kallimatest?

kas muretsesid oma isa pärast,

 

keda sa pidid vaatama minema? – ütleb su isa
või mõtlesid sa, kuidas siit võimalikult ruttu välja saada?

nad ütlesid, et sa olid lõbus
ma ei tundnud sind, näed siis
kas sa tõesti armastasid elu nii väga?

 

ikkagi otsustasid sa riskida – nii sa ütlesid,
muidu poleks see nii valus olnud
jätsid meid maha ja muutusid näoks
hommikuses ajalehes.

jätsid meid tühikusse kurbuse ja vandumise vahel,

punaste nelkide vahel,

nende käte vahel, mis kandsid su punaste nelkidega

kirstu tühikut, mille su keha jättis,
ei saanud soojendada
vaatamata kõigile neile kätele

 

sa olid kahtlemata elu täis
– see oleks meile pikemata silma hakanud –

võtan kohe kapist ühe mütsi
sinu mütsita foto seisab mu ees
huvitav, kas sa võiksid sihukest kanda?

näed, me ikka veel ei tunne sind
sind ja engin çeberi unustatavat surma.

Tõlkinud Maarja Kangro

  • w-facebook
  • Twitter Clean
  • w-youtube